Rock climbing

laupäeval toimus meil siin rahvusvaheline pidu. kohal olid siinsed majaelanikud (itaallased, uusmeremaalane, venelanna, poolakas), meie - eestlased, endised couchsurferid prantslased ja uued couchsurferid sakslannad. ryan rääkis, et meie 3 oleme tema esimesed ametlikud couchsurferid, läbi internetilehe .
pidu oli tore, inimesed on lõbusad ja avatud ja ryan pakkus palju head süüa meile. õhtu edenedes toodi ülakorruselt alla kitarr ja kaunihäälne marili tutvustas selle saatel eesti muusikat. kõik olid lummatud. muideks ryan on juba teine kohalik, kes on öelnud, et eesti keel meenutab "lord of the rings" filmi.

paremal meie tore host ryan ja laual paljupalju süüa :)

pidu lõppes minu jaoks enne 4 hommikul (teil eestis oli samal ajal siis alles kell 20. jah, me elame "tulevikus"). hommikul läksid majaelanikud kriketit vaatama. see on siin väga popp. tegime kriketifännidega pilti ka:

ja kogu ülejäänud päev oli SEIKLUS. plaan oli minna jalgratastega linna ja seal mägironida. meid oli 4, aga läksime 3 rattaga linna. mina ja marili saime kumbki omale ratta , ave ja ryan sõitsid tandemrattaga, kus oli kaks paari pedaale ja kahed roolid. ryan kimas üle vasaksuunaliste autoteede, mina tema järel. hulluke :D olen väga algaja veel selles liikluses, kõik on ju vastupidi. aga eks see oligi hea harjutus tulevaseks autosõiduks.

kohale jõudnud, hakkasime valmistuma mägironimiseks. ryanil on oma isiklik varustus selleks ja ta oli ka meie niiöelda instruktoriks. ta on ikka tõeline kaskadöör, me hoidsime hinge kinni, kui ta max paari minutiga kalju tippu ronis, et meile nöörid sinna kinnitada.

võisimegi alustada, alguses ronis ave, siis marili. ilm oli ilus, aga väga lämbe, õhku polnud. ma terve selle aja mõtlesin, kas ma ikka tahan seda teha. pea valutas ja juba ainult vaatamisest oli süda paha. mõtlesin ikka proovida. panin rakmed külge, hakkasin tegema esimest sammu, ja siis kostis mürin. jah, torm saabus. ja veel kiiremini saabus vihm. kõik asjad olid pilla-palla, viskasin kaamera ja sellised asjad kotti, samal ajal hakkas sadama suurte tükkidega rahet, päris valus oli nendega vastu pead saada. jooksin puu alla, selleks ajaks olin läbimärg. 

vihma vaibudes muutus tavaline kaljusein imeliseks koseks. ryan tahtis kose alla minna, tegin temast pilte.

mõtlesin, et olen juba niigi märg, miks mitte ka ise sama teha :D eemaldasin oma mägironija rakmed ja jooksin kose alla. täitsa lõpp kui lahe!

tormi lõppedes ajasin uuesti rakmed selga, sest tahtsin ka mägironimise ära proovida. see oli VÄGA raske. kui ikka kätes jõudu pole, siis pole seal suurt midagi teha. olin kinnitatud nööri külge, aga üles pidin ronima mööda kaljut, mitte mööda nööri. nöör on ainult turvalisuse pärast. kivid olid märjad ja libedad ja ma ise olin läbimärg, kusagilt polnud kinni haarata, kaljul pole ju käepidemeid. oijah, oli raske. aga siiski suutsin ronida maapinnast ikka mitumitu meetrit kõrgemale.

mina

ave

THANK YOU RYAN!!!

Road trip

täna oli selline päev, mille sarnaste pärast ma aussi tulin. ehk siis seiklust täis. kuna meil kolmel on plaan kambapeale endale auto osta ja sellega brisbane'st edasi liikuda, siis hetkel tegeleme autootsinguga. meie host  ryan teab autodest väga palju ning oli nõus meid auto ostmisel aitama. valisime siis netist suure portsjoni meile sobivad autosid välja, ryan praakis enamus välja ning alles jäi täpselt 5 autot, mida oleks mõtekas osta. müüjatele helistades selgus, et enamus on müüdud või muu viga autol küljes. üks tundus aga ok, seda tahtsime minna vaatama. millega aga minna? ryani autoga. seal oli üks AGA. autos on ainult 2 kohta, sest taga istmeid pole. mis seal ikka, mina istmest ei hoolinud, ryan ütles et "kuudis" võib ka sõita. selles niiöelda kuudis polnud aga istmeid ega selletõttu ka turvavöösid. suva, hüppasime avega kuuti, kükitasin mingi rattakoopa ääre peale labida kõrvale ja sõit võis alata. kestis see mööda kurve oma pool tunnikest. taustaks mängis kohaliku kollektiivi (Cheap Fakes) CD, tripp algas selle lauluga. mõõnnuuusss!!! soovitan teilegi seda bändi.

see oli seiklus :) loksusime kuudis, kohele jõudes vaatas ryan auto üle, ei sobinud. õli lekkis ja muud probleemid. väga kahju oli. aga samas, kui me oleks ilma temata läinud ja vaadanud, et "oi näe kena sinine auto. päris suur ka, mahutab kindlasti me kohvrid ära. müüja ütles, et väga hea auto on ja kõik on korras", siis oleksime halva diiili teinud. pole mõtet kurvastada. uus auto on parem :)

väike video meie kuudis sõitmisest:

koju jõudes hakkasime söömaa. peagi saabusid igaõhtused külalised opossum koos pojaga. nagu kaks kassi, kui siin sarnasust püüda leida. nina ja saba on siiski teistsugused. ryan andis neile rosinasaia ja see maitses neile. minu loomalistis on nüüd ka opossum. kes järgmiseks? :D

meil on väga vedanud oma host'iga. oma vabast ajast viitsib meiega nii palju tegeleda. vastutasuks küpsetame talle homme hommikusöögiks pannkooke. see pole aga kõik, kuuldavasti on ryanil meile ka pühapäevaks üks plaan välja pakutud, aga sellest juba järgmises postituses.

Koaala park

eilseks oli meil plaanitud minek koaala parki. mõeldud-tehtud. ärkasime tunduvalt varem kui muidu, sigrid liigutas ka end kiiremini kui muidu.. ja juba 8.40 astusime koduuksest välja, et minna rongile, millega sõita linnaliini bussipeatusesse ja sealt edasi 9.20 bussile, mille lõpp-peatuseks Lone Pine Koala Sanctuary nimeline "loomaaed", lisainfot SIIT. bussijaama jõudsime õigeks ajaks, kuid seni kui bussiaegu vaatasime ja kohmitsesime, sõitis meie buss meist mööda. siin ei peatu bussid igas peatuses, vaid ainult siis kui bussijuhile peatumiseks viipad. meie seda ilmselgelt ei märganud teha ning ei jäänud muud üle kui uut bussi oodata, mis pidi minema tunni aja pärast. päike lõõmas ja lõime siis tunnikese aega surnuks kõrval asuvas mcdonaldsi sarnases burksiputkas.

pärast mõttetut passimist läksime tagasi bussijaama, kuhu meie buss ei tulnud ega tulnud. mulle tundus, et teine tunnike passimist ootab ka vist ees. õnneks mitte, buss hilines "kõigest" 20 minutit.

koaala park oli väga põnev!

see pole tavaline loomaaed, mida harjunud nägema. peamised eksponaadid on koaalad, kelle majakesi leidus iga mõnekümne meetri tagant. koaalad olid väga armsad ja naljakad. magasid, liigutasid ennast väga aeglaselt ja hoidsid vaevu silmi lahti. nüüd pilte vaadates on jälle hea meenutada nende naljakaid poose.

lisaraha eest sai ka koaalat kallistada ning siis see ka fotole jäädvustada. kes pilti ei tahtnud, võis ka tasuta koaalat kallistada. seda ma ka tegin ja salvestasin pildi mällu :) selleks oli spetsiaalne inimene, kes pani koaala minu kätele istuma ning seejärel pontsakas koaala haaras minust kinni. koaalad on pehmed nagu karvapallid.

kuigi selle lühikese austraalias oldud aja jooksel olin juba kängurusid näinud, ei jätnud ma kasutamata võimalust nendega uuesti kohtuda. selles pargis oli kängurude jaoks suur aiaga ümbritsetud ala, kuhu nad siis turistide jaoks toodud olid. kuna nad inimestega nii harjunud olid, ei teinud nad teist nägugi, kui neid paitati ja koos pilti tehti. minu hirm oli muidugi suur, kartsin looma reaktsiooni. esimene pilt, kus tahtsin känguruga olla, on minu poolt väga arglik. vaevu julgesin käe looma poole välja sirutada.

veidi aja pärast muutusin julgemaks ja julgesin kängurule lausa ligemale minna.

lisaks kahele eelmainitud loomale näidati erinevaid suuri linde, madusid ning sai uudistada dingode, vombatite jt puuride juures. samuti toimus väike show, kus näidati kuidas välja õpetatud koerad ajasid lambaid karjana täpselt sinna paika, kuhu nende treener käskis. lambad tundusid lollikesed ja koerad targad.

lisaraha eest sai lasta endale madu (püütonit) kaela panna ja siis sellest pilti teha. kardan KÕIKI roomajaid vägaväga, kuid korraks olin nõus isegi proovima ja oma hirmust jagu saama, aga siiski EI. nii julge ma veel pole, hirm oli suur. siiski kasutasin võimalust esimest ja ilmselt viimast korda päris madu katsuda. ei olnud just meeldiv..ja kui ta mul veel kaelas oleks olnud, uuhhh.. külmavärinad!

ja jälle jooksid pargis vabalt ringi hiigelsuuruses sisalikud. nad on sama värvi kui kuivanud lehed ja tuleb jalge ette vaadata, et peale ei astuks. kuigi ilmselgelt tema kardab mind rohkem kui mina teda ja ta jookseks enne eest kui ma ta sabani jõuaks, aga ikkagi. mina ka kardan (jah, austraalia on minusuguse roomajate-kartja jaos küll õige koht :D).

oli tore päev :)

koju jõudes pakkisime kiirelt kohvrid ja kotid, jätsime steveniga hüvasti ja asusime teele uue kodu poole. uus kodu asub kesklinnale lähemal. meie võõrustajaks on uus-meremaalt pärit ryan. kohale jõudes valmis tal just spaghetti bolognese, mida ta lahkelt ka meiega jagas. maja on väga suur, tube on 5-8 ma arvan. pole kokku lugenud. korruseid on 2 nagu ikka. saime oma kohvreid jälle trepist üles vedada. mõne päeva pärast alla tagasi... lisaks ryanile elavad siin hetkel itaallane, itaallanna, poolakas ja venelanna. seltskond on super!!! ja laupäeval saabuvad siia couchsurfima kaks sakslannat. kuna mu inglise keel ei ole (veel) väga hea, siis on mul esialgu võõral maal natuke raske suhelda, kui kõigest aru ei saa. aga märkasin, et selles majas pole mul nii suurt keelebarjääri. ilmselt sellepärast, et majaelanikud on tulnud austraaliasse igalt poole maailmast ja pole seda austraalia aktsenti nii tugevalt. palju lihtsam on suhelda, kui eelmiste host'ide juures.

...õhtusöögi ajal külastab meid loomake nimega opossum, kes kannab poega turjal. mööda maja seina ronivad sisalikud. sigrid peab veel harjuma :) täna sai alles nädal aega austraalia pinnal. ning nähtud ja katsutud on juba kängurud, koaalad, maod, kaanid ja teised elukad. mis järgmiseks?

uus kodu mõneks päevaks:

samas ruumis pliit, grill, söögilaud ja auto. parempoolne uks viib kööki.

meile eraldatud nurgake, ruumi jagub:

Fake beach

täna veetsime enamuse päevast brisbane'i kesklinnas päevitades. meie kolm + siin peatuv sakslanna. keset linna on rajatud tehisrand ehk fake beach. päike võttis hästi ja vesi oli selge ning soe. Seega nüüd saan öelda, et esimene päris ujumine tehtud! :)

homme läheme koaala parki. jah, tõelised turistid!

täna on meie viimane öö steveni kodus, sest homsest elame juba ryani juures. tema on ilmselt selleks korraks brisbane'is meie viimane host, sest plaanime edasi liikuda. kuhu, eks see veel selgub. 

Steven's place

ma olen siiani vaimustuses couchsurfimisest. meie host steven on äärmiselt tore ja humoorikas mees. põhimõtteliselt elab ta oma majas üksi, kuid päris nii siiski öelda ei saa. tundub, et kogu aeg peatuvad siin mõned rändurid. ta käib esmaspäevast reedeni tööl, naudib elu ja võõrustab igapäevaselt inimesi üle maailma. hetkel elab tema kodus koos meiega 9 võõrast. siiski võtab ta meid kui omasid. steven valmistas meile täna ülimaitsva õhtusöögi, milleks oli taipärane green beef curry. minu, kui tai karri austaja jaoks oli see super maitseelamus. julgelt võin väita, et antud toit maitses palju paremini kui selles aasia restoranis, kus tartus ülikooli ajal töötasin. sakslanna virginia tegi päeval juustukooki, mida ka õhtusöögilauas koos nautisime ning jutujätkuks oma rahva traditsioonilistest toitudest rääkisime. kiire mõtlemise tulemusena jõudsime järeldusele, et traditsiooniline eestlaste toit on kartul ja magustoiduks õunakook. kiire ja lihtne!

eile tegime ave ja mariliga ise ka siin oma "rahvustoitu" ahjukartuleid ja -porgandeid. meie sööming terrassil:

näide ühest kodust. esmasel vaatlusel ei saa arugi, et seal maja ka on :)

näide meie kõrvaltänavast:

meie praegune kodu:

JAH! MINU ESIMENE PILT KOOS KOAALAGA :)

Brisbane

lisan mõned pildid meie brisbane'is veedetud ajast. 

rääkides linnast, siis kesklinnas on palju kõrgeid maju, kuid äärelinnas paiknevad üldiselt eramajad (ühe- ja kahekorruselised). brisbane populatsiooniks on veidi üle 2 miljoni elaniku. ma pole veel täpselt tajunud, KUI suur see linn on, et ta nii palju rahvast ära mahutab, aga ilmselt ikka väga suur..

järgnevalt pildilt on näha mingit osa brisbanest. nagu näha, siis kõrged majad ongi vaid kesklinnas ja ümberkaudsed on madalad. pildi tegin mäelt nimega cootha, kuhu viis meid meie host chris. couchsurfimine on ikka nii tore, ise ei satuks elusees sellisesse kohta, kui esimest nädalat võõras linnas oled.

ja veel üks teema, mis vajaks mainimist, on LINNUD! ebareaalne kui palju valjuhäälseid ja eriskummalisi linde siin on. aru sain sellest esimesel ööl, mil chrisi juures ööbisime... terve öö linnud lihtsalt kisasid, kraaksusid ja tegid muid imelikke hääli. vajab harjumist :) ja võin öelda, et see polnud nii ainult chrisi juures vaid linnusaaga jätkub ka steveni kodus. pika nokaga ja kirjud linnud liiguvad vabalt linnas teedel ja parkides.

lisaks lindudele on tavaline, kui pargis selliseid elukaid vabalt liikumas näed:

toidupoes käies kilekotti ostma ei pea, kõik pakitakse kassapidaja poolt sajasse erinevasse halli kilekotti. nt kui ostsin poest saia, 1 värske kurgi ja pudeli vett, siis pakiti see kahte suurde halli kilekotti. milleks? :D mõlemad kotid jäävad ju poolikuks. näide alloleva pildi näol, kui väljusime poest vist kuue kilekotiga. loomulikult on siin teeninduskultuur väga mõnus, kõik teenindava sektori inimesed on väga sõbralikud. toidupoe kassas makstes on küsimus "kuidas sul läheb?" võrdväärne "tere"-ga, kuigi ilmselgelt müüjat tegelikult väga ei huvita, kuidas mul läheb. aga kena siiski, vaheldus mitte nii kena teeninduskultuuriga eestile. vajab harjumist :) näiteks täna toidupoes müüja küsis: "tere, kuidas sul läheb?" ja kadus ise riiulite vahele, ilma et ma oleks jõudnud talle midagi vastata. või näiteks, kui tahtsime kesklinnast linnaliinibussiga koju sõita ja olime pärast pikka otsimist veendunud, et seisame lõpuks õiges peatuses, küsis sisenedes bussijuht siiski üle, et kuhu me sõidame. saades vastuseks meie aadressi, teatas ta, et oleme vales bussis. bussi nr oli õige, küll aga suund vale (see buss just tuli meie kodust). mina oleks arvanud, et nüüd juhtub see, et astume bussist välja ja hakkame uut bussiootepaviljoni otsima, aga ei. bussijuht viis meid kohta, kus meie õige buss peaks peatuma, kuigi tema enda tööaeg oli juba läbi saanud. uude peatusesse jõudes selgus, et olime hiljaks jäänud, buss oli sealt möödunud mõned minutid tagasi. kuna õues oli pime ja vihma sadas, pakkus bussijuht, et viib meid uude peatusesse, kus lähedal on rohkem inimesi ja kohvikud, et saaksime sinna sisse sooja minna, kuna uus buss läks veidi vähem kui tunni pärast. ja seda oma vabast ajast... sellised inimesed teevad tuju väga heaks!

lisaks meile (3 eestlasele), kahele saksalasele ja kahele prantslasele saabusid siia just veel 2 neiut, kes peaks olema saksamaalt. nice :)