Rockhampton races. Caulfield cup 18/10/14

hobuste võiduajamised on austraalias oii kui populaarsed. eriti nüüd ma tajun seda, kui ise baaris töötan ja üheks mu põhitööks lisaks alkoholiserveerimisele on rahapanustamise piletite väljamüümine ja võidu korral raha välja maksmine. ja seda päevast päeva. hommikust õhtuni. baar on täis ekraane, kust parasjagu live's race'd ehk võiduajamised käivad. inimesed baaris panustavad ja panustavad ja panustavad... kaotavad ja võidavad raha. nii see elu siin käib, igapäevane. ja nii on see üle austraalia, paljudes pubides-baarides on need ekraanid ja TAB masinad. TAB masin on tark masin, mis sisestatud piletitelt koodid välja loeb ja ütleb mulle palju kliendilt raha võtta ja hiljem välja maksta, kui tegu on võidupiletiga.

need raced, mis parasjagu telekast näidatakse, toimuvad üle austraalia. samuti on osad raced uus-meremaalt, singapurist ja rootsist. vahest ka kusagilt mujalt. seal, kus need parasjagu toimuvad, on tegelikult üks korralik üritus käimas. inimesed end viimseni üles löönud ja kohapeal seltskonnaga päeva nautimas, alkoholi joomas ning loomulikult panustamas, panustamas, panustamas... telekast näeme me ainult sõite, et panustada.. mitte inimesi. aga alati on võimalik kohapeale minna ja sellest glamuurist osa saada.

 olin austraalias vaid korra racel käinud ja seda gayndahis, kus varasemalt elasin. seal toimuvad raced 2 korda aastas. nt rockhamptonis, mis on hetkel mu suurim lähilinn, toimuvad raced igal laupäeval. 18. oktoobril toimus eriti suur race, sest samal ajal toimus melbournes suur Caulfield cup, mis on tuntud üle austraalia. selle puhul oli tavapärasest rohkem külastajaid ka sel päeval rockhamptonis. lausa 5000 ringis. rockhamptonis oli sel päeval midagi 8 ringis neid võiduajamisi. või isegi 10. aga samal ajal olid jällegi ekraanid iga pool, kust sai jälgida samal ajal melbournes, brisbanes ja kus iganes toimuvaid race'e. ja panustada!

absoluutselt kõik inimesed on race'i jaoks end üles löönud. ega muudmoodi sinna ei kõlbagi minna. igal racel lausa valitakse välja parimad outfit'id nii meeste kui naiste puhul. ma erilisi pilte kohapeal ei teinud, aga panen siia paar suvalist pilti googlest, kuidas inimesed sellel päeval välja näevad. ja nii ongi.

google.com

google.com

sel korral jälgisin race'e vip alast, kuna sõber stu on race club'i liige ja ta kutsus mu endaga kaasa... vip ala tasuta šampanja ja konditsioneeriga suur siseruum, kus veel ilusamad inimesed, kui õues lõõmava kuuma käes. mõnus! nautisin täiega. ja muidugi mis ei puudunud ka vip alas - panustamine. seda tegin ka mina. ja lahkusin suurema rahasummaga, kui kohale läksin igaljuhul. meie seltskond oli päris suur ja kellegi tuttav oli väga head tips'id meie andnud. tips ehk vihjed - kui oled õnnelik ja õiges seltskonnas, siis omad neid. see tähendab, et keegi kes on eluaeg hobuste ja race'dega kokku puutunud, teab kõike treeneritest ja jockey'dest ehk sõitjatest ja omab omakorda vihjeid kelleltki teiselt, et mis hobune on eriti hästi treenitud ja võib võita. olgu öeldud, et neid hobuseid, kes siin austraalias võistlevad, on sadu.. tuhandeid... loomulikult enne toimuvat race'i on ekraanidel ka info hobuste kohta, nt et mis koha ta on saanud kolmel viimasel racel, kas ta on hea nt vihmaga jooksma, palju hobuse reiting on ehk kui palju tema eest raha saab, kui ta võidab. mida madalam reiting, seda rohkem on sellele hobusele panustatud ehk seda parem hobune ta tõenäoliselt on. kuid kuna tegu on siiski loomaga, ei tea kunagi, kuidas tal tegelikult sellel võiduajamisel minna võib ja kui head on ta konkurendid. selleks on kasulikud tips'id. ja need meil olid ja panustasime ainult nende hobuste peale, mida soovitatud oli. eks vahest jällegi, hobune kes oleks pidanud võitma, sai hoopis eelviimase koha. jep, õnneasi!

selfieee

sain küll kogu päeva vip ruumis olla, aga käisin vahepeal õues ka "lihtrahvast" vaatamas :D okei nali, ma olen ka kõigest ju backpacker (seljakotirändur). või tegelikult õigem oleks öelda flashpacker, mul pole ju seljakottigi :D igaljuhul vahepeal käisin õues ka tüdrukuid külastamas. need tüdrukud, kellega koos töötan. ja üleüldse oli palju rahvast mount morganist kohal.

stevie laenas mu kübarat

another selfie

musirulll

pärast race'i jätkus mu õhtupoolik ühes lahedas baaris-klubis-restoranis nimega giddy goat (tüdrukud pidid tööle minema, mul oli õhtu ja järgmine hommik vaba. thank you my best boss). rahvast igaljuhul megalt, live muusikud, ülakorrusel avatud klubi, söögid-joogid. kui kogu see krempel läbi sai, lõpetas mu kena päeva meeletu jalavalu 14 tundi 15cm kontsadel olemisest. oi seda õnnehetke, kui kingad jalast sai pärast pidu :D

see oli üks ülimõnus nädalavahetus!!!

ahjaa, sattusin austraalias esimest korda ka ajalehte. ei juhtu see päris igapäev vist.. päev enne race'i ehk reedel käisime peol giddy goatis ja fotograaf küsis pärast foto tegemist nimesid, et ajalehte panna. ajaleheks Morning Bulletin, ilmub igal argipäeval ja tegu ikka normaalse ajalehega, kus uudised ja kõike, lõpus spordiuudised nagu ikka. ja keskel lehekülg nädalavahetusele pühendatud, kuna tegu oli rockhamptonis tänu racele väga suure nädalavahetusega.

ei jäänud see aga mu viimaseks race'ks siinmaal. juba tulevasel laupäeval lähme railway hotel social club'iga Yeppooni racele. yeppoon asub rockhamptoni lähedal, mõnus pisike kuurortlinn. railway hotel on see pubi, kus töötan. nii et palju rahvast social club'ist ja tõotab tulla lõbus päev jällegi. ainult et sel korral pärast race'i õhtul tööle tagasi, kus sellele samale rahvale, kellega päev otsa race'l tsillinud, siis jooke serveerida :)

selleks korraks lõpetan. saadaks pool sellest 40 kraadisest lõõmavast suveilmast teilegi eestisse!
:)

Back in Australia

pärast kuuajalist uus-meremaa reisi lendasin tagasi austraaliasse ja maandusin paradiisis - gold coastil. teise nimega surfers paradise. lennukist maha astudes lõi sooja õhu pahvakas vastu nägu :D nii mõnus tunne.. pärast uus-meremaad.

kõige rohkem olin ma igatsenud RANDA! ja rand on gold coastil võimas. paraku juhtus aga selline asi, et nagu uus-meremaa haige olemisest oleks veel vähe olnud, jäin ma kohe esimesel päeval austraalias uuesti haigeks. ei tea, kas põhjus oli lennujaam-kesklinn bussis olnud konditsioneerist või millestki muust, igaljuhul palavik, nohu, kurguvalu jt sõbrad tervitasid mind jälle ja ma olin reaalselt 2-3 päeva hostelis voodis. kolmandal päeva vedasin end mingi ime läbi randa, jäin liivale päikse alla magama, ärkasin pooleteise tunni pärast üles ja voilaaa haigus läinud. mu suurim probleem, et neelata ei saanud, oli isegi kadunud. pole elus nii lambist terveks saanud. päike teeb ikka imesid! :)

nüüd 'tervena' tuli hakata mõtlema uue töö leidmise peale. vorpisin endale korraliku CV valmis ja tegin endale RSA sertifikaadi. see tähendab Responsible Service of Alcohol sertifikaati, ilma milleta naljalt kusagile tööle ei võeta sinna, kus peab alkoholi serveerimisega kokku puutuma - restoranid, kohvikud, baarid... minu plaan oli ühes sellises justnimelt töö leida, vahelduseks farmile :) 

RSA kursus oli nagu nuhtlus, tegin selle internetis. maksis see lõbu küll kõigest $19, kuid see koosnes 94'st küsimusest, mis olid jaotatud 4 sektsiooni. kui kasvõi ühe küsimuse sektsioonis valesti vastasid, pidi kõik uuesti tegema. nii tüütu. iga austraalia osariigi või territooriumi jaoks on vaja teha eraldi RSA, kui teise osariiki tööle minna. minu sertifikaat hõlmab aga lausa nelja osariiki. sellepärast ka küsimusi nii palju oli. enamasti olid küsimused erinevate osariikide seaduste kohta seoses alkoholimüügiga. nt põhjaterritooriumil, osades piirkondades, kus elab palju austraalia põlisasukaid aborigeene, on alkoholimüük väga karmilt seadistatud. ainult paar tundi päevas ja limiit, kui palju tohib osta. nt ainult paar liitrit veini näkku. seda selleks, et mitte ahvatleda põliseid asukaid kurjale teele või siis kontrollida nende juba olemasolevat alkoholilembust. ja loomulikult seaduste vastu eksimisel suured trahvid, seda igas osariigis, kuni $18000. ülejäänud küsimused olid lihtsalt kuidas serveerida täpseid koguseid alkohole, et kedagi mitte väga purju joota ja alaealiste kohta. alaealisele alkoholi serveerimisel näiteks trahv $8800.

kokku on austraalias 6 osariiki ja 2 territooriumi.

osariigid:

• western australia ehk lääne-austraalia, mis on kõige suurem osariik ja mille niiöelda pealinnaks on perth
• south australia ehk lõuna-austraalia, mille pealinnaks on adelaide
• victoria, mille pealinnaks on melbourne
• new south wales, pealinnaks sydney
• queensland ehk parim osariik, kus mina ka elan. pealinnaks brisbane
• tasmania, mis on saar austraalia lõunaosas, pealinnaks hobart. plaanisin oma aussi trippigi sealt alustada, aga läks teisiti, maandusin hoopis queenslandis, kus elan siiani.

olen käinud ka south australia ja victoria osariikides.

ning samuti ka eelmainitud 2 territooriumi:

• northern territory ehk põhjaterritoorium, mille pealinnaks darwin
• ja ACT ehk australian capital territory ehk pealinna territoorium. austraalia pealinnaks on teadupärast canberra (mitte sydney!!!)

okei, nüüd sai natuke geograafiat siia. anyway cv ja sertifikaat olemas, asusin tööd otsima.jalutasin tänavatel ja astusin huvipakkuvatesse kohtadesse sisse ja küsisin tööd ja jagasin oma cv'sid. samal ajal refresh'isin telefonis iga 20 minuti tagant gumtree lehekülge, et kõige värskematele tööpakkumistele kandideerida. kandideerisin ka mujale huvipakkuvatesse kohtadesse väljaspool gold coasti. olin suht laisk, jalutasin tänavatel tööd küsides vaevalt tunnikese. õnneks juba järgmisel päeval sain vastumeili hest pubist, mille töökuulutuse olin leidnud gumtreest ja e-maili saatnud neile. www.gumtree.com.au on umbes nagu eesti kuldne börs, kust leiab kõiki kuulutusi.. nii tööd kui autosid. 

igaljuhul kõnealune pubi asub linnas nimega MOUNT MORGAN, kust mulle baaridaami ametikohta pakuti. paraku olid aga 3 tüdrukut veel enne mind, kes olid sellest tööst  huvitatud. siis aga panin oma kirjutamisosakuse mängu, miks mina peaks selle töö saama ja üsna pea saabus uus vastumeil, et palju õnne, töö on sinu!!! oli kolmapäev. ja hiljemalt reedeks pidin kohal olema. võtsin töökoha vastu, sest tahtsin baaritöö kogemust saada ja mt morgan tundus olevat natuke sarnane gayndahile, kus enamus oma austraalia ajast elanud olen. seega why not. igaljuhul lõpetasin edasise töö otsimise gold coastil. käisin hoopis rannas ja peol ja reede varahommikul läksin brisbane'i.

samal päeval kui töö sain, sai ka mount morgan üle austraalia kuulsaks. nimelt üks mees rockhamptonist tulistas politseid ja põgenes kodust. ta jõudis omadega välja mount morgani lähedale, kus varjus ühte majja ja süütas maja ümber oleva metsa. sellest sai alguse suur tulekahju. mitu pere kaotasid kodu ja hävis palju kõrvalhooneid ja muid asju. mees saadi muidugi lõpuks kätte politsei poolt. sellest sündmusest kirjutati ja räägiti igalpool. ja ma olin just(!) sinna linna töö saanud. üldiselt pole mt morgan just parima mainega paik austraalias.. siin on palju blacke (aborigeene) ja tegu on üsna vaese piirkonnaga. vana kaevanduslinnaga, kus miine kasutades kuni 1981 aastani kaevandati kulda, hõbedat ja vaske. aga siin kaevandatakse endiselt igast staffi, nt kulda ja põlevkivi... vesi järves ja jões on üsna sogane, sest kaevandusest tuleb igast mürke siia vette.

igaljuhul kui töö siia sain, rääkisin kohe suure õhinaga oma austraalia sõpradele, et teate ma sain töö rockhamptoni lähedale. absoluutselt igaüks küsis: "ega ometi mount morganisse?" :D ja igapäev saatsid sõbrad uudiste linke sellest tulistajamehest ja metsatulekahjust. korra mõtlesin küll, et kardan siia tulla. aga see oli lihtsalt vale hetk. sest tulistajamees oli tegelt pärit rockyst ja lihtsalt põgenes siiapoole, mt morganiga polnud tal midagi pistmist.

teate, kui erinev on erinevus bussi-, rongi ja lennupiletite hinnas austraalias. see on natuke uskumatu. mount morgan on pisike kaevanduslinn, mis asub rockhamptoni linnast umbes 40 km kaugusel. mount morgan on väga väike linn. populatsooniks 2500 inimest, rockhamptonis aga 80000. rockys on ka lennujaam.
rockhampton on brisbanest 630 km kaugusel. väike hinnavõrdlus nüüd. buss ja rong brisbanest rockhamptonisse sõidavad 12 tundi ja hindadeks on vastavalt $170 ja $140. lennuk sõidab brisbanest rockhamtonisse 1 tund ja 20 minutit ja maksab koos 23 kg kohvri ja 11 kg käsipagasiga VAID 100 dollarit!!!!! põhimõtteliselt 10 tundi lühem tripp lennukiga ja isegi odavam. kuna pidin mingil viisil rockhamptonisse jõudma, ostsin lennupileti ja lendasin rockhamptonisse. sinna tuli mulle vastu dianne. tore naine, kes asendas just baaris paar nädalat omanikku, kes oli lastega koolivaheajal. pool tundi autosõitu ja saabusingi oma uude kodulinna - mount morganisse.  sõit siia polnud väga ilus, sest mingi vähemalt 7 kilomeetri ulatuses oli kõik põlenud ja siiani oli palju väikseid tulekoldeid ja kõik kohad tossu täis.

saabusin siia 19. septembril. uskumatu, aga peaaegu kuu aega tagasi. aga siin ma nüüd olen ja mulle meeldib! baaritöö on lahe. eriti meeldivad mulle nädalavahetuse õhtused vahetused, kui palju inimesi on ja koguaeg midagi teha. inimesed joovad siin niiiii palju, vahet pole kas on hommikul või õhtul kell 10. oma tööst teen eraldi postituse varsti.

pilte seekord ei tule kahjuks, sest kõik mu tehtud pildid jäid mu üliheasse telefoni, millest ilma jäin. poolteist kuud mul teda siis oligi :D nimelt käisin kalal ja panin telefoni kivide peale, kaugele veest. aga ma ei teadnud, et see vesi siin ülihelikiirusel tõuseb ja üsna varsti kui telefoni tahtsin kasutada, oli see juba vee all. ja kuna telefoni kaamera oli hea, pole viitsind päris kaamerat kasutada tükk aega. igaljuhul nüüd valisin välja uue telefoni, mida tellida. veekindla seekord haha! kuna aasia on austraaliale nii lähedal, siis saab sealt igast tehnikat väga palju odavamalt kui austraalia kohalikest poest ostes. ja no eesti hindadega ei anna muidugi võrreldagi.  nt mu uus telefon maksab aasiast tellides aussi firma kaudu $150 vähem kui ta maksaks austraalia telefonipoes. ja nüüd ühe korra ma juba tegin tellimuse, aga siis sain meili, et see on välja müüdud, mitte et nad korraga poleks võinud seda kodulehele märkida. siis pidin sada aastat ootama kui paypal raha tagasi kannab. ja nüüd lõpuks sain teiselt leheküljelt telefoni tellida. ootan igaljuhul, seekord loodetavasti pole välja müüdud :)

üks asi , mis mulle austraalia juures ei meeldi, on asjaajamine. see on siin nii aeglane, eriti kui oled e-riigist eestist pärit. see on ilmselt ainus asi, mis mulle austraalia juures ei meeldi, sest tegelikult ma tohutult armastan siin elamist!!!! ja siin on nii mõnus ja soe praegu, lihtsalt super :)

New Zealand / Uus-Meremaa (2. osa)

teine postitus minu uus-meremaa reisist.

oma lemmiklinnast queenstownist läksin edasi pisikesse linnakesse nimega  FRANZ JOSEF. midagi erilist ma seal ei teinud, kuna veetsin seal vaid ühe öö. kohale jõudes mõtlesin minna linna peale jalutama. haha linnas oli vaid vist 4 tänavat, seega jalutasin linna läbi ümbes kümne minutiga :) franz josef on tuntud oma jäiste liustike poolest, mida saab minna lennukiga vaatama ja kus saab ka matkata, aga minust oma haige jalaga polnud mingit matkajat niikuinii. 

teekond queenslandist fr josefisse

imepisike armas fr josef

buss millega reisisin

hostelis, kus ööbisin, kohtasin juhuslikult sakslannat sofie'd, keda gayndahist tean. väike maailm! ja mitte et see kõik oleks, selles üliväikses linnakeses uus-meremaa läänekaldal kohtasin ka eestlannat! hommikul, kui bussijaama läksin, et edasi sõita, nägin juba eemalt, et kuidagi tuttav nägu seisab bussijaamas. küsisin sellelt tüdrukult, kas ma olen õiges kohas, st kas minu bussifirma buss peatub siin. tema vastusest kuulsin selget eesti aktsenti ja küsisin sellepeale, et kust ta pärit on. from estonia! ja juhuslikult ma veel teadsin ka teda, mu venna endine klassiõde. tema mind küll ei teadnud, aga ma olen lihtsalt väga hea nägude meeldejätmises. väike maailm!!!

franz josefist liikusin edasi linna nimega NELSON. see linn mulle ei meeldinud, vb sellepärast et ma ei leidnud oma hostelit üles. no see on minu viga muidugi, aga sellistel hetkedel hakkad mõtlema, kas on vaja nii palju asju omada, et see kohver nii raske peab olema. otsisin peaaegu pool tundi oma hostelit, kuni leidsin. üheks mu toakaaslaseks oli saksa tüdruk angie ja temaga rentsime järgmisel päeval auto, et minna ABEL TASMAN NATIONAL PARK'i. see rahvuspark on väga ilus ja matkarada kuulub ühe parema ja ilusaima matkaraja hulka uus-meremaal. teel rahvusparki tegime peatusi igalpool randades ja rahvusparki jõudes tegime umbes 3 tunnise matka. kogu rahvuspargi matk võtab aega 5 päeva ja on ilmselt väga mõnus elamus ilusate vaadetega. nii palju meil kahjuks aega polnud. auto võisime alles järgmisel hommikul tagasi viia ja seega saime mõlemad kogu oma kolaga murevabalt bussijaama, sest lahkusime mõlemad nelsonist. 

hunt ja lambad

abel tasman national park

vahvlid hostelis hommikusöögiks

meie auto

happyyyy

with angie

mingi rahvas läks kayakima, sellise külmaga

edasi viis tee mind linnakesse nimega PICTON, kus viibisin vaid tunnikese ja seda ka laevasadamas. nimelt pictonis lõpetasin oma lõunasaare reisi ja läksin sealt edasi põhjasaarele uus-meremaa pealinna WELLINGTON'i. praamisõit kestis oma kolm tundi ja tundsin end täpselt nagu tallinnast helsingisse sõitmas. samasugune laev, kus kohad autodele ja laevas palju kohvikuid-restorane, kus istuda. helsingisse (siiski wellingtoni) jõudes olin valmistunud suureks külmaks tuuleks, nagu mind eelnevalt hoiatatud oli, kuna see pidavat olema kõige tuulisem linn uus-meremaal. aga ilm oli üllatavalt mõnus. wellingtonis olin endale broneerinud ülijubeda hosteli. pole elus nii halba hostelikogemust olnud, nimeks 'lodge of the city'. teinekord tasub vist arvustusi lugeda ennem :) väga räpane ja kitsas urgas. õnneks olin seal vaid kaks ööd. 

wellingtonis jäin ka väga haigeks, ilmselt kuna nelsoni hostelis sain külma, sest radikas oli katki.  olin palavikus ja kõrvapõletikus. juhhuu, algas nädalane antibiootikumide kuur. vähemalt oli jalg selleks ajaks korras. haigust trotsides käisin ära kuulsas wellingtoni Te Papa muuseumis. see on umbes 5 korruseline uhke muuseum väga erinevate näitustega. kompott eesti Ahhaast, Kumust ja erinevatest rahvamuuseumidest. 

wellington kui linn meeldis mulle väga, võiksin seal lausa elada. aga töö leidmisega olevat seal päris raske, sest ka uus-meremaa on töö- ja puhkuseviisaga reisivaid seljakotirändureid täis, kes kõik tahavad leida tööd. nt mu soome sõbranna on juba kuu aega tööd püüdnud leida seal ja on väga tüdidenud juba mitteleidmisest.

Te Papa museum

alkoholipudelid näevad poes nii ilusad välja

oranžid sidrunid

enne pealinnast lahkumist panin paika ka oma põhjasaare reisimarsruudi. kuna lõunasaarel sain mäesuusatamas käia oma jala pärast vaid kahel korral, tahtsin kindlasti veel suusatama minna, kuna põhjasaarel on ka kaks mäekompleksi. üks ühel- teine teiselpool mount ruapehu't. kuna nädalavahetus saabus ja ma hakkasin oma majutust ohakune linna broneerima eelmisel õhtul (nagu ma ikka), olid kõik hostelid, mis omavad ka transporditeenust mäele, täis broneeritud ja mingi õnne läbi pärast paari telefonikõnet soovitati mulle minna hoopis linnakesse nimega NATIONAL PARK VILLAGE. õigemini nagu nimigi ütleb, siis tegelikult on see hoopis küla. pisike armas kuurortküla. hostel, kus ööbisin kannab nime 'national park backpackers' ja soovitan täiega!!! 

see paik on kuulus oma tongariro alpine crossingu poolest, mis kujutab endast umbes 7-8 tunnist matka üle mäe tipu mööda aktiivsete vulkaanide radasid ja lumist libedat mäetippu. selle jaoks on vaja eraldi varustust, sest mäetipu osa olevat päris raske. kuna endiselt võtsin antibiootikume ja tundsin end üsna nõrgana, siis ei hakanud seda rasket matka ette võtma, seda enam et mäe tipus on jäine tuul. küll aga läksime hollandlanna jazziga ühele teisele matkale, mis kestis meie jaoks 7 tundi ja kokku oli mark 18km pikk. mööda imeilusat loodust päikselise ilmaga mäe tippu, kus kaks vulkaanilist järve ja eemalt nägime ka aktiivseid tossavaid vulkaane. ma pole elus nii palju korraga jalutanud, aga see oli kõige mõnusam matk, mida ma elus läbinud olen. me tegime muidugi sadu pilte ja pidasime palju pause, tegime pikniku ja olime suht aeglased, sellepärast ka 18 km 7 tundi jalutasime :D mu sammulugeja ütles, et tegime 30000 sammu. mu eesmärk iga päev on 10000.

jazz

lõunasöögiks nussasai

do you wanna build a snowman?

üks uus-meremaa parimaid matkasid

pärast matka olime niiiiiii väsinud ja ei saa midagi paremat olla kui minna lõõgastuma kuuma basseini. või tegelt ma ei tea, kuidas seda eesti keeles tõlkida. ' hot pools' nimeks, looduslik vesi vulkaanilistelt aladelt, mis oli hottttt, no nii kuum. selleks köeti hoolega põrandat, et seda vett soojana hoida. ja massaažiga lamamistoolid vees, kuhu magama jäin. asus see lõbu linnas nimega taupo, mis on 100 km eemal national park villagest. õnneks hosteli töötaja john läks sinna ja võttis meid ka kaasa. thank youuu!

järgmisel päeval läksin johniga suusatama. õigupoolest tema sõitis lumelauda. ta on loomulikult proff, ei karda ühestki mäest alla sõita ja sealjuures väga kiire hooga. ma megalt kartsin, sest ma ei tahtnud enam mäel sellist kukkumist ja õhulendu läbi elada, kus elu käib silme eest läbi :) mu algne plaan oli osta ainult pilet algajate mäele, mis oli alla kilomeetri pikk. õnneks john veenis mind ümber, et võta ikka kogu mäe pilet. vaadates sinna mäetippu ma mõtlesin okouu sinna ma küll ei lähe :D aga läksin. john vedas mind igalepoole ja endalegi märkamatult olin poole päeva peale mäe tipus, kus mäekallak oli lihtsalt üli järsk ja allasaamine tundus tõeline katsumus. eks ta oli ka. ma arenesin sellel päeval täiega! ükski nõlv ei tundunud enam ülatamatu ja kiirus aina kasvas. eks pikali kukkusin ka ikka kümneid kordi, aga see kord midagi halba ei juhtunud. jalad jäid terveks. küll aga john vigastas oma ribisid. ma lihtsalt arrrmastan mäesuusatamist, sellistel mägedel. terve mägi oli täis vulkaanilisi laavakivisid ja eemal tossasid jällegi aktiivsed vulkaanid. mõnus elamus :) 

lunch

kuidas kanda suuskasid

so tired

mägi kus käisin

õhtul käisin hosteli kõrval asuvas baaris, mis oli ülihubane koht ja kus tähistati just kellegi sünnipäeva. sellepuhul joodi ära meeeeeletult väikseid jägermeisteid. neid muudkui tuli igast nurgast, st keegi koguaeg ostis. 

these people :D

kirjutatud tühjaks joodud jägeri pudelitega Skotty auks, kes nädal varem suri. R.I.P

järgmisel päeval lahkusin sellest armsast väikelinnast. süda jäi sinna. mu teine lemmikkoht uus-meremaal peale queenstowni. kui keegi peaks uus-meremaal põhjasaarele minema, siis ma soovitan seda paika VÄGA! and john I know that you read my blog, thank you for this awesome time in national park village ;) you know that I enjoyed it!

edasi viis tee mind TAUPO'sse. sellesse linna, kus hot pool'is käisime paar õhtut tagasi. taupo asub uus-meremaa suurima järve kaldab ja järv kannab sama nime - taupo järv. samuti asub seal kuulus huka falls ehk kosk. läksin siis matkale, et kose juurde jõuda. ja eksisin ära. ma olen ikka lootusetu orienteerija. kus ma olin, kui orienteerumistaju jagati? no igaljuhul kose nägin ära ja jõudsin pimedas koju, sest kõndisin vales suunas. juhhei! järgmine päev läksin soomlannaga uuesti samale matkale, sest seltsis segasem. võtsin seekord ka ujumisriided kaasa, sest käisime ka teepeale jäävast paradiisist läbi. nimelt natural hot pools ehk looduslik termaalvee bassein. istud lihtsalt kärestikulisel jõel ja naudid! oi kui mõnus. üks mu lemmikhetki uus-meremaal. ja see on tasuta. et midagigi seal riigis tasuta oli, iga asi maksis muidu hingehinda. aga see oli elamus. veetemperatuur oli peaaegu 40 kraadi ja see on looduslik. samas ühes kohas oli nii, et kõrval oli vesi mingi 10 kraadi ringis ainult. seega kui väga kuum hakkas, sai pool keha panna sinna külma vette. üleüldse see oli üks ilus päev, ilm oli nagu ranna jaoks loodud. käisime ainult pluusiväel ringi. jope, mis hommikul selga sai pandud, leidis oma tee seljakotti. vot sulle uus-meremaad.

see sama mägi, mille juures 18km matka tegin. pildistatud 100km eemalt taupost

huka falls

läksin poes pehmoks :D õhtul kell 7 hinnati toidupoes pagaritooted alla, mis järgmise peva kuupäeva olid. pole vägaväga ammu sellist toitu söönd nagu sõõrikud ja saiakesed :D allahindlus oli 90% ehk 20-30 senti iga karp :D õhtul pugisime koos toakaaslastega. thank god et nad mind aitasid

anna ;)

samal päeval liikusin taupost edasi linna nimega ROTORUA. linna, mida kõik teavad mädamunahaisu pärast. tegelikult on tegu aga väävli haisuga, mis tuleb geotermilistest vulkaanidest. pikapeale harjus ära, aga imestan, et kuidas kohalikud seal elavad. linn nägi välja üsna vanaaegne, aga huvitav. täiesti lambist keset linna, nt keset mingit pragu asfaldis tuli välja valget tossu, kuna maa sisemus on niivõrd geotermiline. ja lihtsalt inimeste aedades olid tossavad paigad. äärmiselt huvitav. ja rotorua ümbruses oli ka kaks geotermaalset parki külastajatele vaatamiseks. käisin neist ühes ja no see oli wow! tulised mudamülkad, kraatrid, mis reaalselt keesid mullikestega, auravad väiksed veekogud. väga kõrged maa-alused temperatuurid. ja see hais :) vesi veekogudes oli värviline- oleneb, mis keemilist ühendit enim vesi sisaldas. punane ja pruun vesi sisaldas enim rauaoksiide, lilla mangaanioksiide ja kollakasrohekas väävlit. 

ülilahe tegevus, mida rotoruas tegin oli whiteriver rafting. eesti keeles parvetamine või midagi sellist. läksin sinna oma iirlasest toakaaslase philiga. meie paadis olid veel walesi tüdruk ja inglismaa poiss. ja instruktorid. ehk siis UK ja Estonia :) see oli üks elamusterikkamaid asju jällegi, mida uus-meremaal tegin. ja ühtlasi on see üks kõrgema kosega rafting, mida siinkandis teha saab. kõrgeim kosk, mida mööda alla tullakse, on 7 meetrit!!!!! seitse!!! välja näeb rafting nii,et igalühel on aer ja iga meeskonna liige istub kummipaadi ääre peal, ilma igasuguste turvavöödeta. lihtsalt istud ääre peal ja kui kosest alla minnakse, annab instruktor ruttu käsu istuda paadi põrandale maha. instruktor istub paadi tagaotsas ja muudkui juhendab, kas edaspidi aerutada või vastuvoolu ja kuna istuma peab jne. täielik tiimitöö. jõevool oli väga kiire ja jõgi üsna kärestikuline. kokku sõitsime alla kolmest kosest. esimesed kaks olid midagi 1 ja 2 meetrit. ja kolmas..oh õudust nagu juba ütlesin siis 7 meetrit. kui kose koht tuli, istusime paadi põrandale, aga endiselt millestki väga kinni pole hoida ja ma kukkusin paadist välja. jäi paadi alla ja neelasin nii palju vett alla. phil oli ka paadist välja kukkunud, aga tema paadi alla ei jäänud vaid kuskile kõrvale ja kui ma lõpuks veepinnale tõusin, oli ta juba paadis tagasi :D päris jube oli, aga väga vinge elamus. samuti said "õnnelikud väljavalitud", mina nende seas, istuda ka paadi esiotsas ja vastu kose äärt sellega sõita nii et meeletult vett on näos. aga see oli pigem naljakas. igaljuhul see kogemus oli täiega lahe!!! ja vesi oli niiiii külm.

7 meetrisest kosest alla tulek

that's me! :D

oma UK rahvaga rentisime ka auto, et minna linnakesse nimega TAURANGA, kus plaanisime vallutada mäe nimega maunganui. kahjuks oli ilm vihmane ja vaade mäe tipust oli põhimõtteliselt null, aga nagunii midagi targemat ka teha polnud väga. see oli raskeim matk, mida olen läbinud. võibolla sellepärast et phil on eratreener ja carys füsioterapeut ehk siis nad väga heas vormis ja lausa kiirkõndisid mäe tippu. näost punane nagu peet, jõudsin ka mäe tippu ja lubasin endale, et see on viimane matk minu jaoks. millegipärast ma peaaegu alati unustan vee kaasa võtta, kui matkale lähen. veel tegime peatuse kiivifarmi juures, kus tegime paar selfie't suure kiiviga. austraalias ja uus-meremaal on väga populaarsed suured puuviljad (nagu ehitised, kuhu saad sisse minna, puuvilja kujuga), a la gayndahis oli big orange, veel võid austraalias leida big banana, big pineapple jne. oleneb, kus mida kasvatatakse farmerite poolt. 

seesama koht, kus eelmine päev raftingut tegime

vastsündinud lambake

väärt elamus rotoruas oli maori kultuuriõhtu. maori'd on uus-meremaa põliselanikud, nagu austraalias aborigeenid. ja rotoruas on võimalik vaatama minna erinevaid maori showsid. "KIA ORA" tähendab maoride keeles tere tulemast või lihtsalt tere. kui maori seda ütleb, on viisakas vastu öelda. maoride näod on täis maalingud, nende riietus on loodusest inspireeritud. keha katavad enamasti loomanahksed riided. sellel õhtul tutvustasid maorid oma traditsioone-tantse, laule ja toitu. nad valmistavad toitu maa sees ahjus nimega hangi (loe täpsemalt, kui huvitab SIIT ). ahi näeb välja umbes nii, et maa sisse on kaevatud auk, kuhu on laotud suured kivid. kivid aetakse kuumaks ja toitu (köögiviljad, liha) küpsetatakse umbes ööpäev seal. toiduanumal on peal ka kate. see toit oli niii maitsev, võisime süüa niipalju kui süda lustis. ja väga tervislik, sest ei kasutata mingit õli praadimiseks ega muid ebatervislikke lisandeid. magustoiduks korralik austraalia ja uus-meremaa rahvusmagustoit (kui nii võib öelda) pavlova kook. tagasi bussi, mis hostelisse viis, läksin peaaegu roomates. kõht oli nii täis seda head-paremat. maoride kultuur on väga ehe ja hästi säilinud. nt maoride rahvustants on siiani populaarne tervitus meeskonnale rugby mängu eel. 

sõin ikka kaks taldrikutäit :D

tegin ka palju videosid sellest maoride show'st, aga pole viitsinud kokku monteerida. ehk lähipäevil teen seda ja jagan siis blogis ka.

rotorua on linn, mille ümbruses on väga palju teha. aga ometi tuli sealt lahkuda. viimaseks peatuspaigaks AUCKLAND, mida paljud ekslikult uus-meremaa pealinnaks peavad. auckland on suurlinn, mis on pungil asiaatidest ja igasugustest teistest rahvustest, nt turbanitega vendi on kõik tänavad täis. nii palju kui mina ringi käisin, võin ma öelda, et umbes 80% inimestest on muu-maalased (asiaadid ja turbanitega rahvas) ja ülejäänd 20% valge nahaga. ilmselt tegelikkuses need protsendid teised, aga selline kontingent jalutas ringi neis kohtades, kus minagi. 

chinatown. kõik restoranid järjest aasia omad

aucklandis murdsin oma lubadust iseendale ja tegin ühe väikse matka mount eden'i tippu. õnneks üksi matkates saab oma tempo valida :) samuti on auckland hea koht shoppamiseks ja peol käimiseks. seda ma ka tegin. mulle meeldis see linn, sarnaselt wellingtonile. hoopis teistsugune osa uus-meremaast. väga kiire elustiiliga linn. 

kui kokkuvõtvalt midagi oma uus-meremaa reisi kohta öelda, siis on mul jagada ainult positiivseid sõnu. see oli maailma parim reis!!! lihtsalt awesome! läksin reisile täitsa üksi ja olin üsna hirmul, et kuidas ma üksi reisin ja kindlasti hakkab igav jne. aga kohtasin igalpool nii palju lahedaid inimesi, et mul polnud kordagi igav ega midagi sellist. põhimõtteliselt iga päev oli tegevust ja rõõmu täis. ja nii palju seiklusi ja uued head sõbrad. olen nii paljude kogemuste võrra rikkam jälle! 

siinkohal jagan oma lemmiktsitaati jälle.

9. septembril aga tõi lennuk aucklandist mind tagasi austraaliasse. maandusin idarannikul surfarite paradiisis GOLD COAST'il.  gold coasti seiklustest aga järgmine kord. ja kes veel ei tea, siis mul on nüüd uus töö!!! aga sellest ka järgmisel korral :)

olge tublid, xoxo