igaljuhul siit tuleb lugu, mis juhtus minuga eile.
plaan oli eestisse advendi alguseks pakk saata 24 väikse advendikingitusega, nii et iga hommik saab ühe avada.. nagu ikka, kui päkapikk igaks hommikuks midagi sussi sisse on toonud. kuna pakid lähevad praegu nii kaua tänu saabuvatele jõuludele ja kuuldavasti on eesti postis konteinerite kaupa saadetisi, mis vajavad sorteerimist, aga tööjõudu napib, siis olen suht ajahädas ja plaanisin hiljemalt täna ehk laupäeval paki teele panna, et see siis 1. advendiks kohal oleks. eile oli mul töölt vaba hommikupoolik. läksin hommikul bussiga rockhamptoni linna, üllatuseks oli bussipilet odavamaks läinud (harjumatu, tavaliselt lähevad teenused ikka kallimaks) ja pidin kella 3se bussiga tagasi tulema, et tööle õigeks ajaks jõuda.
kuna 24 kingituse leidmine pole just teab mis lihtne, kulus mul selleks mingi 4 tundi, aga kuna ma armastan shoppamist, siis tundsin sellest vaid rõõmu. sain põhimõtteliselt kõik asjad, mis mul listis olid ja kella 2ks oli mul 24 väikest kinki olemas. olin just viimases poes ja maksin, kui avastasin, et mu ostukott on kadunud. mitte käekott (rahakott, telefon ja kõik sellised asjad olid alles), kadunud oli see pruun paberkott, mis mulle esimesest poest anti ja kuhu sisse ka kõik muud asjad sisse ladusin, mis järgnevatest poodidest ostsin. olin ÜSNA kindel, et unustasin oma koti sinna laua peale, kus enne viimasesse poodi minemist sushit sõin. igaljuhul olin suht paanikas, et mul pole enam kotti, kus sees on mu niiöelda päevatöö ehk kõik need paarkümmend asja, mida 4-5 tundi otsinud olin. olgu öeldud, et see kaubamaja on hiigelsuur, asub ainult ühel korrusel, seega ühest otsast teise jalutamiseks läheb vähemalt 10 minutit. ja kui on vaja kuskile poodi tagasi minna, siis vaja jalutada pool päeva sinna teise otsa :D
otsisin oma kotti igaltpoolt, andsin infolauda oma telefoninumbri, et kui keegi toob koti sinna, siis helistavad. käisin läbi ka viimased poed, kuhu olin sisse astunud ja küsisin, ega ma oma kotti sinna ei jätnud, sest ma polnud päris kindel, kas jätsin kotti lauale, kus lõunat sõin või ei.
käisin uuesti ka poes nimega Typo, kust pruun paberkott pärit ehk kust ma oma esimese ostu tegin. tore müüja mäletas mind hommikust ja mäletas isegi, mida ma ostsin. kuna olin seal poes ühe korra veel käinud, mõtlesin, et võibolla jätsin oma kotti sinna, aga ei. samal hetkel müüja näitas mulle kahte toodet ja küsis, et kas ma ostsin need täna hommikul. jah, need olid minu asjad, mis hommikul ostsin!!! müüja ütles, et üks naine just käis siin lastega ja tõi need tagasi. ehk siis see naine oli väitnud, et tema ostis need asjad hommikul ja otsustas, et ikka ei soovi neid asju ja tahab raha tagasi. müüja oli talle raha tagasi andnud. ehk siis selgus tõsiasi: naine leidis mu koti ja parseldas kõik asjad maha, mis vähegi võimalik, et raha saada. selle asemel, et viia see infolauda, kust koti omanik ehk mina selle kätte saaks. samal ajal ütles teine tähelepanelik müüja, et tema silmas selle naise ostukärus asjadest pungil Typo paberkotti (minu oma!)
läksin siis toreda Typo müüjaga koos infolauda teenindajale ütlema, et sain teada, mis kotiga juhtus ja nad ei pea mulle nüüd helistama, sest seda kotti ei saagi leida, kuna mingi tropp müüs mu asjad tagasi poodidesse . teenindaja oli väga huvitatud, kuidas varas välja nägi ja tore Typo müüja andis teenindajale kirjelduse, mille teenindaja siis turvameestele telefoni teel edastas.
üllatus üllatus, aga samal ajal märkas tore Typo müüja infolauast mööda jalutamas seda sama naist koos tema lastega. müüja polnud 100% kindel, kas tegu on sama naisega, sest päeva jooksul käib poes palju inimesi ja ta väga ei süvenenud sellesse klienti. ma olin pühaviha täis, et kuidas saab mingi lollakas lihtsalt teise inimese koti leides arvata, et see on tema kott ja tal on õigus teha asjadega, mida ta õige heaks arvab. igaljuhul naine jalutas meist ostukäruga mööda ja tema kaks nii umbes seitsmeaastast last tema taga. kuna ma lambist ei tahtnud võõra inimese käest minna õigust nõudma et kuule anna palun mu asjad tagasi, seda enam, et võibolla see polegi see sama inimene, siis esialgu ma jalutasin tema ostukäru kõrval veendumaks, et selle naise ostukärus on minu asjad. paraku nägin aint tühja kotti, ajalehti (mis hommikul ostsin) ja šokolaadist jõuluvanasid, millest pooled olid juba ära söödud.
Ma ei tea kust see julgus pärit aga jalutasin siis naise kõrvale ja küsisin, et kust see pruun kott tema kärus pärit on. naine tegi ehmunud näo, läks väga närvi ja ütles, et ei tea, millest ma räägin. ma korra ehmusin ära, et võibolla tõesti süüdistan vale inimest, kuid nähes, kui närvi ta läks, jäin endale kindlaks ja küsisin uuesti, et kust ta selle sai ja miks see tühi on, sest see on minu kott ja ma tahan oma asju tagasi. algul ta pobises, et see ongi tema kott. siis ma ütlesin, et see ei saa olla sinu oma, kui seal on sees minu ajalehed (lausa kaks päeva vanad, mis ma just hommikul välja ostsin, kuna olin jälle ajalehes). selle peale kobises ta, et ta sõber andis talle selle kotti. mitu minutit ma jagelesin temaga ja kuulasin ta hirmust välja mõeldud valesid, aga ma aga ei jätnud oma jonni ja lõpuks tunnistas mulle üles, et ta tütar leidis selle koti ja ta ise viis kõik asjad poodidesse tagasi, et raha saada.
pidi ikka viitsimist olema pool tundi mööda seda hiiglaslikku kaubamaja jalutada, et väheke pappi saada. olgu öeldud, et see kott polnud üldse hinnaline. asjad seal sees polnud kallid. nt ühest poest ta sai 7 dollarit, teisest 17, kolmandast 3 dollarit ja minu mäletamist mööda neljandast võis saada ka midagi 6 dollari ringis. pluss ta sai endale kõik mu toidupoest ostetud asjad (osad saatmiseks mõeldud, osad mulle endale). toidupoest aga raha tagasi ei anta, seega ta rõõmustas end paari šokolaadi ja vatipatjadega ja mingi random kraamiga veel, mille ostnud olin. seega kokku ta sai kogu selle jandi peale maksimum 40 dollarit rikkamaks, austraalias ei peeta seda suureks summaks, kuna selle raha saab teenida 2 tundi töötades minimaalse palga eest. pole küll päris samaväärne võrdlus, aga kaks tundi miinimumpalga eest tööd võimaldab eestis teenida 4 eurot?! ma ei tea, võibolla palgad on nüüd tõusnud, aga aasta tagasi sai küll 4 eurot. miks ma seda võrdlen, on selleks, et see tropp sai põhimõtteliselt 2 tunni töö raha võrra rikkamaks, aga mina jäin 4-5 tundi hingega otsitud asjade tõttu vaesemaks.
asi lõppes sellega, et naine soovis kaubanduskeskusest välja minna, et keegi ei näeks meid rääkimas, tahtis mulle raha anda nende asjade eest. aga kullake sa ei mõista, et ma ei taha su raha vaid oma asju!!! kuna tal sularaha eriti polnud, kraapis ta mulle peopessa 14 dollarit müntides, millest ma väga ei hoolinud, sest ma tahtsin oma asju mitte tema sente! ütlesin talle, et mida ma temasugusest inimesest arvan ja soovitasin järgmine kord kellegi vara leides see infolauda viia, kust omanik selle kätte saaks, mitte teise inimese asju omandada!
Selle peale naine kobises midagi ja ma ei viitsind ta lolli lõusta enam vahtida ja läksin tagasi sisse. ahjaa, võtsin oma ajalehed ja vatipadjad ka tema kärust :D sisse tagasi jõudes olid vahepeal kohale ilmunud kolm turvameest, kellest üks õue naisele kohe järele jooksis. teine turva küsis, kas tahan asja politseisse anda. kusjuures soovitas mul tungivalt teha seda, aga otsus on ikkagi minu, kas teen avalduse või mitte. lisaks küsiti mu nimi ja number ja veits infot. igaljuhul ütlesid nad mulle "good job" ehk hästi tehtud, et selle naise niiöelda kinni võtsin :D
Selle peale naine kobises midagi ja ma ei viitsind ta lolli lõusta enam vahtida ja läksin tagasi sisse. ahjaa, võtsin oma ajalehed ja vatipadjad ka tema kärust :D sisse tagasi jõudes olid vahepeal kohale ilmunud kolm turvameest, kellest üks õue naisele kohe järele jooksis. teine turva küsis, kas tahan asja politseisse anda. kusjuures soovitas mul tungivalt teha seda, aga otsus on ikkagi minu, kas teen avalduse või mitte. lisaks küsiti mu nimi ja number ja veits infot. igaljuhul ütlesid nad mulle "good job" ehk hästi tehtud, et selle naise niiöelda kinni võtsin :D
kahjuks polnud mul rohkem aega seal nendega maad jagada, sest olin juba maha jäänud linnaliinibussist, mis pidi mind kesklinna bussijaama viima, et saaksin tagasi mount morganisse sõita, et tööl oma vahetust alustada. käisin veel kiirelt läbi poest, kust tädike oli 17 dollarit saanud ehk siis poest nimega K Mart, kust enamus nänni olin ostnud, lootes, et kuna naine just pool tundi tagasi asjad sinna viis ja raha sai, on need asjad endiselt ühes kohas koos ja ma saan need uuesti välja osta, ilma et peaksin paarkümmend minutit mööda poodi jalutama ja samu asju otsima, sest et K Mart on midagi sarnast nagu eestis Jysk või Koduekstra, ainult et vähemalt 5x suurem. Sealt saad osta kõike - nänni, ilusaid odavaid riideid, tehnikat, mööblit, kosmeetikat, maiustusi, tööriistu, kõikekõike mida eluks vaja. sellepärast ta ka nii suur on ja et midagi leida, kulub seal korralikult aega. õnneks olid neil veel asjad alles ühes koos ja sain need uuesti välja osta. seega päris kõigest ma ilma ei jäänud :) raha-ahne naine oli isegi 1 dollarilise šokolaadi eest raha tagasi nõudnud (oleks võinud ju lastele jätta). teistesse poodidesse polnud mul enam aega minna. võtsin takso ja sõitsin linna, kus viimasel minutil bussi peale jõudsin.
loo moraal: ära kaota oma kotti ära! :D jah, tean, et see oli mu enda viga, et koti sushi putkasse jätsin, aga missugune normaalne inimene hakkab teiste asju maha parseldama, et ise mõne kopika võrra rikkamaks saada. kui ta koti avas, ta ju nägi, et seal pole sees midagi väärtuslikku. ma olen lihtsalt.. ma ei teagi.. pettunud, et on olemas selliseid omakasupüüdlikke inimesi. mina oleks küll viinud koti infolauda! samas kui ma lõpuks kaubamajast lahkusin, ma lihtsalt naersin, et mis imelik juhtum see oli. kaotasin asjad, leidsin varga, ajasin ta endast välja ja sain veel osa rahagi tagasi. huvitav päev!
koju tagasi jõudes helistas mulle politsei ja soovitas ikka avaldus teha, et naine oma karistuse kätte saaks ja mina oma puuduoleva raha (umbes 25 dollarit). nende arvates on see suur asi mis juhtus, kuna tegu on vargusega. vahet pole, et et ma oma koti ise unustasin kusagile. aga ma kindlasti ei viitsi jamada sellega, sest teades seda asjaajamise kiirust siinmaal oleks see tõenäoliselt pikk protsess ja rahasumma on ka väike, mille nimel kogu see krempel algatada. pealegi ma juba sain naisele öelda, mida ma temasugusest lollist arvan ja see teeb mind rohkem rõõmsaks kui see rahatrahv, mis talle tõenäoliselt määrataks. lihtsalt lastest on kahju, et neil selline ema on.
mis nüüd saama hakkab, on see, et pean vabal päeval uuesti linna minema, et puuduolevad asjad osta, kuna meil siin mount morganis midagi normaalset saada ei ole. ja pakk jõuab eestisse tõenäoliselt veidi hiljem, kui plaanitud, kuid loodetavasti ikka enne adventi. nii et kallis marili, iga pakike, mille sa advendiaja hommikul hakkad avama, omab väga huvitavat story't :)
ja kallis Jeanelle (see on varga nimi), kui järgmine kord midagi leiad, siis veendu ennem, et su leid oleks hinnaline, et oleks ka mille nimel mööda poodi rühkida ja raha selle eest nõuda :) üldiselt austraallased pole sellised! vähemalt ma pole siin elatud aasta jooksul veel ühtegi sellist nahhaali kohanud.
